Juba alates lõunast hakkab videvik maad võtma - käes on aasta pimedaim aeg.

Üha hõredamalt valgustatud klasside ja kabinettide aknad on märgiks, et kooliaasta üks osa lõpeb. Aina vähem näeme koridorides kiirustamas või lobisemas õppijaid, kuna kohe saabub aeg, kus me kõik tõmbame hinge, et siis uuel aastal jälle jaksata.

Meedias tundub olevat käivitunud võistlus „Kes suudab koostada/ennustada mustemat stsenaariumi“ ehk „Majanduskriis maailmas“. Valmistutakse millekski, mida me ettegi ei suuda kujutada. See kõik teeb inimesed tõsiseks ja murelikuks.

Ehk aitab meil leppida meid ees ootavate raskustega järgmine mõtteke.

Olles osa arenenud maailmast oleme väljavalitud, priviligeeritud inimesed. Me tunneme mõisteid „elukvaliteet“, majanduslangus, elatusmiinimum, sotsiaalkindlustus, kohustuslik põhiharidus. Meil on võimalus kasutada sooja vett, elektrit ning toetuda haiguskindlustusele ja pensionile. Samas on õõvastavalt palju rohkem neid, kellele need meie jaoks elementaarsed mõisted on täiesti võõrad ja mõistmatud. Ja neid inimesi, kelle elu ei vasta üldse mingitele tsiviliseeritud maailma mõistetele, on väga palju!

Tundes majanduslangust, on kogetud ka heaolu. Ning igale langusele järgneb tõus.

Mõtleme siis seekord kaetud laudade taga istudes nendele, kellel on nälg, hirm, kellel polegi kodu, kes ei õpi kunagi kirjatarkust ega pruugi saada ravi oma haigustele.

Meil siin väikeses Eestis on kõik hästi, eks?!