Pärast veerandsajandit Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli eesotsas annab rektor Ülle Ernits teatepulga peagi edasi. Tema juhtimisel on kunagisest kutsekoolist kujunenud rahvusvaheliselt tunnustatud rakenduskõrgkool. Meie suurim tugevus on olnud lõpmatu uudishimu, tõdeb Ülle Ernits enda rektoriaja viimases intervjuus.

Ülle Ernits, tänavu möödub 25 aastat – terve veerandsajand – sellest, kui te asusite Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli juhtima. Mida te sellest ajast mäletate?

Ma ei mäleta paljut, aga ma mäletan, et kõik oli teisiti. Kui ma alustasin selle maja juhtimist, oli aeg hoopis teine. Raha oli vähe, seda oli kaua aega olnud väga vähe ning raha ei olnud ka oodata. Õppijaid oli vähem, kui neid oleks vaja olnud ja loomulikult oli puudus ka lõpetajatest. Ja õpetajatest. Ma mäletan ka suuri verstaposte, näiteks ühinemist Kohtla-Järve Meditsiinikooliga veidi hiljem.

Aga selle esialgse vähesuse kiuste, mida ma kirjeldasin, oleme me koos loonud midagi erakordset ilusat, head, vajalikku ja silmatorkavat.

Kuidas see siis nii ikkagi läks, et kutsekoolist, millel polnud raha, õpilasi ega õpetajaid, sai rahvusvaheliselt tunnustatud kõrgkool?

Tagasi vaadates tundub mulle, et meie suurim tugevus on olnud uudishimu ja julgus teha uut. Uudishimu ja julgus õppida, küsida, katsetada ja kasvada koos teistega. Oleme aastakümnete jooksul ikka ja jälle leidnud koos lahendusi, eest vedanud arendusi ja läinud kaasa ühiskonna ootustega. Ja vahel ei ole ka kaasa läinud, kui oleme tundnud, et pole õige aeg või koht. Oleme õppinud kõrgelt hindama enda ja kolleegide aega, niisama asjatamisest oleme püüdnud hoiduda.

Ma arvan, et meil on jätkunud ka piisavalt jonni. Me oleme olnud suured õppijad, seda saavad kinnitada nii kogenud kui ka uued kolleegid.

Neid hetki ja olukordi on olnud ilmselt palju, aga kas te oskate tuua esile ühe õppetunni, mis teid rektori ja ka inimesena on sel teekonnal kõige enam mõjutanud?

See võis olla õppetund sellest, kui ma sain aru, et usaldus on igasuguse koostöö eeltingimus. Meie üksi suuri muutusi oli ühinemine Kohtla-Järve Meditsiinikooliga 2006. aastal. Sellest protsessist võtsin kaasa teadmise ja kogemuse, et inimesi ei tohi hoida teadmatuses, sest just teadmatus sööb usaldust. Ma mäletan, et oli hetk, kui ma sõitsin Kukruselt tagasi, helistasin õppeprorektorile ja ütlesin, et pole vahet, kas ma käin seal kord kuus või üldse mitte –  niikuinii Kohtla-Järve kolleegid mind ei usu ega usalda. Aga ma käisin edasi. Ma ei tea, palju aastaid meil kulus, et Kohtla-Järve kolleegid meid usaldama hakkasid, aga usaldus tekkis. Usaldus tuli ja jäi. See protsess oli minu jaoks juhina küll väga raske, aga sellest ajast tean ma teravalt, et usaldust ei saa iialgi nõuda ega kiirustada – seda saab vaid järjekindlalt ja ausalt kasvatada.

Tundub, et usalduskrediidi teenisite välja küll – lausa 25 aastaks! Milline on olnud kõige suurem muutus teie ametiaja jooksul Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis?

Kõige suurem muutus on olnud kasv – mitte ainult füüsiline või institutsionaalne, vaid ka inimeste kasv. Alustasime õdede kõrghariduse õppekavaga 1996. aastal, hiljem lisandusid teised erialad, hooned said korda Tallinnas ja Kohtla-Järvel. Aga veel olulisem on olnud, et inimesed on kasvanud koos kooliga.

Meie inimesed on palju muutunud. Õppejõud on targad, kraadidega ja ilma, aga ikka targad.
Tugitöötajad on meie aegade targimad, õppijad samuti. Oleme haritud inimeste kõrgkool,
kuhu tulevad suure õppimisvõime ja pingutamise sooviga õppijad. Ja meil on töötajad, kes tahavad maailma paremaks teha.

Praegu teeb erilist rõõmu ka see, et meile soovib tulla tööle üha enam meie enda vilistlasi. 
Vilistlasi on meile alati tööle tulnud, kuid mitte kunagi pole konkursid olnud nii suured ja valimine nii raske. Saame oma vilistlaste üle uhkust ja rõõmu tunda.

Ülle Ernitsa nimi on veerandsajandi jooksul kasvanud Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga lahutamatult kokku. Ütlen Ülle Ernits – mõtlen Tallinna Tervishoiu Kõrgkool. Millele mõtleb Ülle Ernits, kui ta mõtleb Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolile?

Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli lugu ei ole olnud ainult minu tööelu lugu. See on olnud ka minu pere lugu. Ma olen siin ise õppinud meditsiiniõeks. Siin on kasvanud minu tütar ja ka lapselaps – tütretütar. See on olnud suur õnn ja võimalus. Kui tütar tuli ükskord lapsele siia järele, siis ta tuletas meelde, kuidas ta esimese klassi lapsena magas praktikumi voodis enne trenni minekut ja tegi koos õpilastega kaasa praktikumi toiminguid. Täna on ta arst. Lapselaps on maganud minu kabineti põrandal lõunaund, lutipudel kaisus ja tema peanupp on veebikaamerast vilksatanud. Tallinna Tervishoiu Kõrgkool on olnud minu elu lugu.

Selle kooli juhtimine on minu jaoks olnud väga suur au. Kui ma vaatan tagasi aastatele, mis on möödunud minu esimesest lõpuaktuse kõnest, näen erakordset edulugu meie pühendunud inimestest, kes on suutnud luua palju rohkem, kui olud seda alguses lubasid.

Rektori ameti panete peagi maha. Mida te edasi teete?

Pensioneeruda ma ei kavatse. Ehkki pensioniiga läheneb, ei ole minu töötahe sellest kahjuks või õnneks veel aru saanud. Kuniks saan panustada, seda ka soovin teha ja arvan, et mul on veel paljut anda.

Ja ma ei lahku ka meie kõrgkoolist. Ma liigun nüüd edasi õenduse õppetooli kaasprofessori rolli ja olen õhinas, nagu mulle kombeks. Ees on väga huvitavad tegemised, palju uut ja ka kõhedust tekitavat, aga seda kõike ma vajangi.

Uuele tulevasele rektorile Ulvi Kõrgemaale olete kindlasti isiklikud soovitused juba edasi andnud. Mida te näete uue juhi kõige suuremate väljakutsetena?

Praegune maailm, mis nõuab pidevat arengutega kaasas käimist ja suunamuutust, ongi tõenäoliselt kõige suurem väljakutse. Samas olen ma kindel, et Ulvi saab kõigega hakkama ja tema juhtimisel muutub kõrgkool veelgi targemaks ja nähtavamaks, muudmoodi tema juba oma tööd ei tee. Ulvi töökus, täpsus ja inimlikkus loovad kõrgkoolile kindlustunde, et mis iganes teekond tuleb ette võtta, siis seda minnakse Ulvi juhtimisel läbima targalt, tasakaalukalt ja alati inimestest lähtudes.

Nagu ma tänuüritusel enda lahkumiskõnes ütlesin: pähkleid on uutel ja vanadel juhtidel puremiseks küllaga. Aga hambad on neil teravad, pead selged ning südamed soojad. Selle pagasiga vallutavad nad kõik mäetipud, see on kindel.