Persoonilugu - Monika Alasoo

2020. aasta rändkarikate jagamine läheb ajalukku eriti omapärasena. Lisaks ebatraditsioonilisele veebilahendusele anti just tänavu esimest korda välja ka rektoraadi tunnustus, mille pälvis tuliselt punapäine, kuid nakkavalt tasakaalukas üliõpilaskodu juhataja Monika Alasoo.  “Südamest tulevad tänud tunnustuse eest! Ootamatu, üllatav, rõõmustav… Minu jaoks on see suure tähenduse ja tähtsusega, loob väga hea ja sooja tunde, kui minu tehtud tööd on ka teiste silmis tunnustatud ja tähele pandud.” 

Rektoraadi tänukirjal seisab: “Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektoraat tunnustab Monika Alasood: Oled edukalt juhtinud üliõpilaskodu ja loonud elanikele koduse elukeskkonna”. 

Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis on Monika töötanud kaheksa aastat. Enne kooliperega liitumist arendas ta oma oskusi ja teadmisi aga mitmes erinevas valdkonnas. “Olen olnud tõeline Hunt Kriimsilm. Nooruses õppisin kaupluskoolis ja suurema osa enda elust olen ka selles vallas töötanud. Esialgu müüjana, siis juhatajana ja viis aastat olen olnud iseendale tööandjaks. 13 aastat tagasi pealinna tulles alustasin R-Kioskis, sealt viis tee mind edasi Hansapanga (nüüdne Swedbank) liisinguosakonda ning paljude heade juhuste kokkulangevusele olen nüüd Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli palgal üliõpilaskodu juhatajana.”

Oma tööd armastab Monika väga ning tunnistab, et just see ongi hea töötaja saladuseks. “Mulle meeldib kõik, mida ma teen - töö inimestega ning erinevate olukordade lahendamine pakub rahuldust. Tööd peab tegema südamega ja töö peab meeldima, siis tunned tööst rõõmu ja rahuldust.” 

Täpselt nagu tööga, on Monika kätt proovinud ka erinevate hobidega, et vahel ka vaid endale aega kinkida. “Hobisid on mõningaid elu jooksul olnud, mõned on jäänud mälestusteks ja mõned on lisandunud.  Nii imelik kui see ka ei tundu on mulle kõige rohkem kõndida meeldinud. Kui vaim peale tuleb, siis koon või loen raamatut.”

Kõige olulisemaks oma elus peab Monika perekonda ja sõpru, kes koos loovad just kõige õigema ja meeldivama keskkonna. “Minu vanuses võib juba öelda, et tervis on elus kõige olulisem, kuid alahinnata ei tohi inimesi enda ümber. Kõige suurem armastus kuulub lastele, lastelastele, emale ja mõnedele väga headele sõpradele, nende tähtsus minu elus on hindamatu. Tööl on kõige tähtsam hea läbisaamine töökaaslastega, kedagi ei tohi halvustada ega alahinnata. Kohtle teisi nii nagu sa soovid, et Sind koheldakse.”