Persoonilugu - Katrin Klein
Rahvusvahelise ämmaemandate päeva puhul vastab küsimustele kõrgkooli ämmaemanda õppekava juht, lektor Katrin Klein!
Katrin Klein
Tervishariduse keskuse ämmaemanda õppekava juht, õppejõud-lektor
Töötab Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis alates 24. august 2015
1) Kuidas leidsid tee ämmaemanda erialani, mis Sulle ämmaemanda töö juures enim meeldib?
Olen Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemanda eriala vilistlane, lõpetasin kõrgkooli 2009. aastal. Kuna olen kolmandat põlvkonda tervishoiutöötaja, siis teadsin juba lapsena, milline on minu tulevik. Juba keskkooli kõrvalt töötasin igal suvel Mustamäe Haiglas osakonna abilisena. Tee ämmaemanduseni tuli aga juhuslikult, nimelt sattusin töötama AS Fertilitasse, kus nägin kõrvalt ämmaemanda tööd. Ma olin sellest lummatud, sest minu elumoto on teiste abistamine ja patsiendiga partnerluses töötamine. Töötasin kogu oma õpingute aja AS Fertilitases - alguses hooldajana, hiljem abiämmaemandana ning järgmisel päeval peale diplomi saamist olin juba üksi valves. Olen väga tänulik, et sain sealt inimkeskse lähenemise praktika ning tahes-tahtmata, üksi valves olles, kasvatasin ka oma iseseisvust ämmaemandana töötamiseks. Nii nagu ka praegu, siis mulle meeldis ämmaemanda töö mitmekesisus - töötasin sünnitusosakonnas ja ka sünnitusjärgsete peredega. Lisaks tegin kesklinna filiaalis rasedate vastuvõttu, Viimsis tegin vara kojukirjutatud vastsündinute vastuvõttu ning ka perekooli loengut. Nendele tegevustele lisandus vastutava ämmaemanda töö - alates kauba tellimisest kuni töögraafikute koostamiseni. Mulle väga meeldis õppida ka meie kõrgkoolis, olin näiteks kaasatud akrediteerimise meeskonda üliõpilasena. Oleks ma tol hetkel teadnud, et 10 aastat hiljem on need kogemused mulle igapäeva tööks väga olulised! Kõige olulisemaks aga pidasin siis, ja pean ka praegu, oma meeskonda ilma kelle panuseta hakkama ei saa. Mind käivitab, kui inimesed on proaktiivsed ja inspireeritud oma tegevustest!
2) Kuidas täna ämmaemandate päeva tähistatakse?
Rahvusvahelise ämmaemandate päeva puhul koostas meie õppekava õppejõud-lektor Urve Kaasik-Aaslav kodulehele Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolist ämmaemandushariduse ajaloolise kokkuvõtte, sest kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta! Lisaks on planeeritud sotsiaalmeedia postitused rahvusvahelise ämmaemandate konföderatsiooni juhiste põhjal. Kuna oleme praegu kogu meeskonnaga kaugtööl, siis kindlasti tervitame ja õnnitleme teineteist ka digilahenduste vahendusel.
3) Millised on Sinu kogemused distantsõppega õppejõuna?
Tallinna Tervishoiu Kõrgkool viis oma õppetöö sisuliselt paari päevaga distantsõppesse - see näitab, et tegelikult olime valmis. Loomulikult kujunesid esimesed nädalad õppejõudududele ja üliõpilastele keeruliseks, sest tuli kohaneda, eriti kui katkes traditsiooniline õppetöö poole aine pealt. Aga ämmaemand peabki olema kohanemisvõimeline, nii et praeguseks on tegevused paika loksunud. Üliõpilased annavad konkreetset edasiviivat tagasisidet, mida õppejõud saavad õppeaine ülesehitusel arvestada. Minu arvates on distantsõpe tulnud, et jääda - kindlasti saame jätkata veebinaridega ning Moodles tegutsemisega. Minu arvates ei ole mingit vajadust istuda klassiruumis ja arutleda, kui seda saab teha ka kodust ja arvuti vahendusel. See hoiab nii palju aega kokku! Arvestades meie õpetavate kutsealade praktikanõudeid, ei ole võimalik aga praktikume ja simulatsioonõpet viia distantsõppesse, sest käeliste oskuste harjutamine enne päris patsiendi juurde minemist on vajalik. Usun aga, et saame juba varsti rakendada oma õppetöös virtuaalses haiglas olevaid avatar-patsiente, keda arvuti vahendusel saab abistada. Tulevik ongi nende erinevate võimaluste kombineerimine.
4) Millega tegeled vabal ajal, mis on Sinu hobid?
Minu jaoks on töö ja vaba aeg segunenud. Seal, kus on mu arvuti, on ka mu töökoht. Kuna olen öökulli-tüüpi inimene, siis tuleb mõni hea mõte teinekord alles õhtul ja siis teen ka poole ööni tööd. Minu vaba aja täidab minu 8-aastane poeg, kes esimese klassi õpilasena vajab juhendamist ja tuge ning ema. Lisaks on mul kodus 1-aastane labradori retriiver ning 4-aastane triibuline kass. Usun, et kõik on juba nende tegemisest mu sotsiaalmeedia postitusi näinud. Seoses kaugtööl viibimisega olen taas üle 10 aasta hakanud leiba küpsetama ja see õnnestub endiselt suurepäraselt!
5) Mis on elus kõige tähtsam?
See on üks väga filosoofiline küsimus. Mulle on tähtis, et lähedastega on kõik korras, see tähendab nii tervis kui ka üldine elu. Mulle on oluline avatud kommunikatsioon, kus ausalt ja pingevabalt saab oma mõtteid ja ideid teistega vahetada. Olen õppinud märkama väikseid positiivseid asju - näiteks seda, et kodutänavas õitsevad lõhnavad vahtrapuud olenemata eriolukorrast.