Persoonilugu - Kaie Eha

Tänavusel rändkarikate jagamisel sai aasta kirjutaja karika endale farmatseudi inglisekeelse õppekava juht Kaie Eha, kellele kuulus sama tunnustus ka eelmisel aastal. Kuigi toona oli emotsioon suurem, siis karika väärtust see ei vähenda.  “Olulisem veel on tunne, et olen panustanud eriala populariseerimisse ja kooli nime alt saanud osaleda mitmetele konverentsidel. Väga positiivne oli ka hiljuti postkasti saabunud kiri, kus USA kolleegile oli minu poster silma jäänud suurel virtuaalkonverentsil Hispaanias. See annab veel innustust, et kellelegi läheb ka väljapool korda, mida me teeme. Kirjutamine ei käi ju lihtsalt kirjutamise pärast, midagi peab sees kripeldama, mis nõuab välja pääsemist ja paberile saamist. Praegugi tiirutab paar mõtet peas, mida võiks eriala ajakirjas lähiajal kajastada. Omamoodi vahva oli ka see, kui tudeng viitas minu kirjutatud artiklile oma referaadis.” 

Kaie tõdeb, et heade kirjutiste taga on omamoodi roll ka kolleegidel. “Kolleege on täitsa võimalik motiveerida kirjutama – esialgu kaasata oma kirjutistesse ja siis suunata nad ise teemasid välja pakkuma. Meil on enda õppekaval see täitsa hästi käima läinud. Eriala ajakirja igas numbris on vähemalt üks artikkel, kus autoriks on mõni kolleegidest. Meil on muidugi väga hea koostöö ka ajakirja toimetusega, nad on väga avatud meie pakutud teemadele ja ootavad pikisilmi, mida põnevat me seekord lauale toome. “ 

Iga loominguline tegevus vajab kindlat tuju ja hetke, et tulemus kõige parem oleks. Ka Kaiel on enda koht, kus mõtteid kõige lennukamalt koondada suudab. “Kõige paremini tuleb mul vaim peale kodus oma vanaaegse laua taga kollases tugitoolis – siis saab valida oma tausta ja rütmi. Vahel tahan ma täielikku vaikust, teinekord muusikat, vahel sirvin tervet hulka artikleid taustaks, vahel teen pea tuulutamiseks jalutuskäigu koertega pargis jõe ääres. Teemade kohta võivad ideed tulla täiesti juhuslikest kohtadest – mõni taskuhääling, raamat, dokumentaalfilm, vestlus tuttavaga. Kirjutamine on tegevus, mis vajab settimist, ei saa ühe hooga teksti valmis kirjutada. Vahepeal tuleb õhku anda ja teksti uuesti läbi vaadates võib hoopis uus vaatenurk avaneda. Kindlasti ei saa süvenenult kirjutada mitmekesi ühes kabinetis töötades. “ 

2020. aasta on olnud omamoodi väljakutseks kõigile õppejõududele ja õpetajatele üle maailma. Kaie rõhutab, et just sellisel hetkel on oluline üksteist aidata ja toetada. “Kaugtöö kui selline pole mulle võõras ja olen seda varemgi praktiseerinud, kuid praegusel juhul lisandus hästi suur osa enda põhitööle veel teiste abistamist. Ma olen väga selle poolt, et iga inimene ei pea individuaalselt jalgratast leiutama ja kui pundis on keegi, kes oskab ja teab, siis on igati otstarbekas neid teadmisi rakendada – kollektiivselt säästab see tohutult aega. Vahel oli vaja lihtsalt kuulata ja kaasa mõelda, et teisel stress maha võtta. Ja vahel oli vaja ka tudengitega lihtsalt paus teha ja küsida „kuidas teil läheb?“. Mind ennast säästis palju see, et olin juba varasemalt üsna põhjaliku Moodle kursuse oma õppeainele valmis teinud ja juurde lisada oli vaja sellevõrra vähem, kuid individuaalne tagasiside ja iseseisvate tööde kontrollimine võttis ikkagi täiendavalt aega. Hea meel oli semestri lõpus, et tudengid jäid vähemalt rahule. Eks see tasakaalu paika loksutamine tahab veel veidi aega, selleks et kõik osapooled saaksid võimalikult hästi oma rolli täita.” 

Olenemata, milliseid raskuseid elu ette toob, on oluline oma tööd armastada, sest vaid nii saab ka kõige keerulisemast olukorrast välja tulla. Kaie teab suurepäraselt, mis talle õppejõuks olemise juures kõige rohkem meeldib. “Minu jaoks on kõige toredam vaadata, kuidas tudeng areneb õppe jooksul. Kui ma esimesel semestril võin pead vangutada ja juukseid katkuda, et ta näiliselt üldse aru ei saa, mis tema ümber toimub või kuidas midagi teha. Aga tudengi silmis on sära ja soov õppida. Ja juba järgmisel aastal on ta palju teadlikum ja viimasel aastal toimetab ta juba täitsa iseseisvalt laboris, teeb enesekindlalt ettekandeid ja saab ehk mõne preemia oma uurimistöö eest. See tunne on mul koguaeg kuklas, kui ma esimese kursusega tegelen ja siiani pole ma veel pettunud – tudengite soov ja tahe midagi paremaks teha, ennast arendada ja saada spetsialistiks kaalub üles ka need unetud tunnid, kui ma nende töid uuesti ja uuesti tagasisidestan või parandan. Ja hea on näha, et nad ei võta tagasisidet kui lihtsalt kriitikat, vaid võtavad seda tõesti ka arvesse ja mõtlevad selle üle.  

Huvitavaks ja pidevalt muutuvaks teeb minu jaoks õppejõu töö see, et pean nii mitme erialaga kokku puutuma ja tänu sellele olen saanud nende valdkondadega lähemalt tuttavaks, kui seda kunagi arvanud oleksin. Õpin ka ise uusi termineid ja tehnoloogiaid. Huvitav on ka see, kui kutsutakse osalema ümarlaudades ja töörühmades – anda sisendit olulistesse teemadesse ja uurimissuundadesse. Ja kindlasti on huvitav kuulda teistest kõrgkoolidest, kuidas neil läheb ja kuidas mingid teemad neil lahendatud on.  

Kõige olulisem ongi vast see, et enda jaoks oleks tegemistes fookus ja suund – kui see kaob ja asju hakatakse tegema lihtsalt selle pärast, et peab, on vaja endas fookus üles leida või vahepeal midagi muud teha. Õppejõud peab oma olekuga tekitama õppurites indu erialaga tegeleda ja seda saab teha ainult õppejõud, kellel endal silm särab.”