Persoonilugu - Kadi Lubi

Kõrgkooli traditsiooni kohaselt tunnustatakse iga aasta lõpus kolleege rändkarikatega. Kuigi karikate jagamine toimus ka tänavu, siis ometi peab tõdema, et tegu oli ühe läbi aegade kõige erilisema karikatseremooniaga. Jätame kõrvale asjaolu, et kogu üritus pidi toimuma veebivahendusel, ning keskendume hoopis uskumatumale. Nimelt leidus üks eriti särav persoon, kes enamikes kategooriates karikad endale noppis. 

Konkreetse loomuga Kadi Lubi sai endale nii aasta kolleegi, aasta veduri kui ka aasta akadeemilise kirjutaja rändkarikad. Selleks ei pidanud olema just detektiiv, et Kadi üllatust tema silmist välja lugeda. “Ütlen täiesti ausalt, et ma olin totaalses šokis. Olin juba siis, kui sain enne tseremooniat teada kahest esimesest autasust (Aasta Kolleeg ja Aasta Vedur), juba need kaks tundusid mulle täiesti uskumatu au ja tunnustusena. Kui tseremoonia ajal teised kaks tulid (sest minu jaoks oli Aasta Teo auhind lisaks meie meeskonna pingutuse tunnustamisele ka mulle isiklikult väga oluline), siis kogesin midagi sellist, mida ilmselt kogevad Oscari-võitjad, totaalne emotsioonide virvarr ja samal ajal tunne nagu unenäos – lihtsalt ei suuda uskuda,” kirjeldas Kadi oma ülevaid tundeid.  

Leidub üks auhind, mis Kadi sõnul näitab eriti selgelt, et on omale õige tee valinud.  “Akadeemilise kirjutaja tunnustus on kõige selgem ja kalkuleerituim auhind, et siin on tulemuse taga kirjed ETISes. Samas on see minu jaoks selles mõttes väga hinnaline, kui ma oma elus n-ö „karjääripöörde“ tegin 2018. aastal, siis just selleks, et panustada akadeemilises maailmas ja see tunnustus on esmaseks märgiks, et olen seda teed astumas,” toob ta välja.  

Muidugi ei tähenda see, et akadeemiline tunnustus teisi varjutama hakkaks. Naerusuisele ja energilisele inimesele omaselt on ka kolleegidelt saadud emotsionaalsema taustaga auhinnad erilised. “Teised kolm, mis aga puhtalt kolleegide hääletustulemustel põhinevad, on väga südamelähedased seetõttu, et paljud kolleegid nii minu kui konverentsimeeskonna pingutusi on tunnustanud. Seda enam, et oleme tõesti kõik oma elu üht imelikumat ja mõneti ka erilisemat aastat elanud ning nendes tingimustes pingutustnõudvate, kuid „normaalsete“ tegevuste tegemine on olnud ehk isegi suurem väljakutse kui pandeemiaeelsel ajal. “ 

Aasta kolleegina teeb Kadi oma tööd hingega ning temaga on vaieldamatult meeldiv suhelda. Ometi toob tänavune suurvõitja välja, et pole kaugeltki ainus, keda kõrgkooli töötajate seast selliste omadustega kirjeldaks.  “Neid on palju – võiksin kohe alustada oma lähimate kaastöötajate ja -teelistega nii tervishariduse keskuses, konverentsi- kui RUTA (rakendusuuringute ning teadus- ja arendustegevuse) meeskonnast. See võib tunduda klišeena, aga mul tõesti on raske üht konkreetset inimest välja tuua. Pigem tahaksin öelda, et 2020. aasta on olnud imetlusväärne selle poolest, et andis nii kindluse juba tuntud „võitluskaaslaste“ kui avas mu silmad ka paljude uute kolleegide osas, kelle kohta saan öelda, et ma tõesti võiksin nendega kasvõi luurele minna, sest igasugused keerud-käänud, tõusud-mõõnad on ühiselt läbitud. Nii et minu jaoks on professionaalne kolleeg see, kes on olemas ja „kaasas“, nii mõtte kui teoga,” kiidab Kadi kolleege.  

Tänavuse aasta teo auhinna võitis kõrgkooli 80. sünnipäevaks korraldatud rahvusvaheline veebikonverents "Public Health & Healthcare in the Move" - Opportunities and Challenges in Research, Practice and Policy, mille korraldusmeeskonna juhiks oli Kadi. Pikad tööpäevad ja esmakordsele väljakutsele omane teadmatus võisid nii mõnigi kord tekitada tunde, kas seda kõike on üldse vaja. Ometi on just Kadi ja kogu meeskonna tahtejõud see, mis ka võitja enda sõnul plaanid lõpule aitab viia. “Kõige olulisem asi, et miski üldse toimuks, on suur tahtmine seda teha ja usk, et see, mille kallal töötatakse, on väärtuslik ja oluline tegevus. Taas ehk klišee, aga nii see on, sest see suur tahtmine midagi ägedat teha annab jõudu ka siis, kui asjad ei laabu või kui saabuvad sellised segased ajad, nagu meile kevadel saabusid. Meil oli kogu selle perioodi jooksul mitu koosolekut, mille päevakorra esimene punkt oli see, kas ikka teeme või jätame ära. Suur tahtmine teha ja usk, et teeme midagi suurt ja olulist muutsid nende päevakorra punktide arutelud iga kord üsna lühikeseks – rääkisime ja mõtestasime selle enda jaoks läbi ning siis kulutasime ülejäänud aja konverentsi endaga seotud päevakorra punktidele.” 

Muidugi tegi ka koroona levik konverentsi korraldamise veel omakorda keerulisemaks, mistõttu olid korraldajate kiire reageerimine ja paindlikkus hädavajalikud. “Ma isegi ei tea öelda, millele tulevikus enam tähelepanu pöörata, sest pandeemia sundis meid plaane korduvalt ümber hindama ja planeerima, nii et meie jaoks oli tegu nagunii pidevalt olukorra hindamisega, ehk ka püüdel tulevikku ette näha, et muutunud oludega kohanduda, õigel hetkel vajalikke muudatusi teha ja need siis ka ellu viia. Ehk see muudatuste tegemise oskus/julgus ongi peamine, nagu ehk elus üldisemalt. Aga konverentsi sisulise poole pealt olime oma meeskonnas lisaks organisatoorsele poolele ka selle sisulise poolega väga rahul. Olen veendunud, et panustasime kõrgkooli juubeli tähistamisse väärika, tõeliselt rahvusvahelise ja interdistsiplinaarse akadeemilise konverentsiga. “ 

Viiruse levik on 2020. aastal mõjutanud lisaks planeeritud üritustele ka tavapärast elukorraldust, nii pea igas valdkonnas. Ometi peaks erilistena välja tooma õppejõud, kelle töö ümberkorraldused on nõudnud tavapärasest kordades rohkem panustamist. “Päris keeruline on öelda seda, mis ei ole muutunud. Sest tegelikult ju sisuliselt kõik – see, kuidas me olema harjunud üliõpilaste-kolleegidega suhtlema, õppetööd ette valmistama ja läbi viima, sooritusi hindama. Nii et eks see vähendatud suhtlus ole see kõige suurem muutus – ise tunnen vahetust suhtlusest puudust küll, eriti kui on vaja anda tagasisidet. Viimasest on saanud ka suurem ajakulu kui kunagi varem, sest kirjaliku tagasiside andmine on aeganõudvam – juba trükkimine ise on aeglasem kui rääkimine, kui aga veel tahta sellised laused ritta seada, et üliõpilane sellest ka tõelise mõtte kaasa võtab ja midagi selle mõttega edasi teha oskab, siis see võtab aega. Nii usun, et ma ei räägi ainult enda eest, kui ütlen, et tõeline muutus, millega peame kõik veel kohanema, seisneb hoopis selles, kuidas selle uue töötegemise normaalsuse puhul mitte kaotada iseennast ja eraelulisi tegemisi-rõõme,” rõhutab Kadi.  

Paratamatult peavad aasta kolleegil ja aasta veduril olema mingid kindlad omadused. Tänavune võitja toob välja, et kuigi karikate eelmistel omanikel on kõigil mingi ainult endale omane suur oskus, siis ometi leidub siiski see üldine salajane koostis, mida töötamisel silmas peaks pidama. “Kui vaatan karikatelt seda auväärset kolleegide nimekirja, kes on neid tunnustusi varasemalt saanud, siis ühelt poolt tundub, et siin on palju erinevaid tegureid ja omadusi, aga ehk ka midagi sellist, mis kõigil tunnustatutel on neil aastatel olemas olnud. Ma arvan, et inimesed hindavad tegelikult lihtsaid asju, mida igapäevaselt toimides alati ei mõtestagi – initsiatiiv, huvi midagi uut ja arendavat teha ning selle kõige juures nii ise kaasa löömine, kolleegide toetamine kui ka meeskonnas toimimine. Seda saab teha siis, kui suudad vastavalt oludele doseerida aktiivsust-passiivsust, tulist meelt ja külma närvi ning tegeleda nõudlikel aegadel tööga ka siis, kui töö- ja ametijuhend seda otseselt ette ei kirjuta. Ja ju meil kõigil on see doseerimine ja panustamine siis „õigetel“ hetkedel toimunud, mis on pannud teisi kolleege seda kuidagi eriliselt märkama ja hiljem ka tunnustama. Aga absoluutselt vältimatud eeltingimused on armastus ja kirg(likkus) selle osas, mida teed ning lähedaste mõistev suhtumine ja tugi.”