Persoonilugu - Ivi Prits
12. mai on rahvusvaheline õdede päev. Õendus on aga valdkond, kus igaüks naljalt hakkama ei saa, mistõttu peab selleks olema just seda õiget soont. Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppetooli õppejõud Ivi Prits on just see tubli tervishoiutöötaja, kes teadis juba varakult, kuhu tema tööle läheb.
"Niikaua, kui ma ennast mäletan, mängisin ma alati “arsti” või “haiglat”. Kõik nukud ja karud olid pidevalt väga põdurad ja vajasid lakkamatult hoolitsust ja ravitsemist. Olen oma emale väga tänulik, et ta lapse mängudes tabas ära tõelise kutsumuse ja ei keelanud “arstiasjade” soetamist. Ma mängisin neid komplekte ribadeks ikka mitmeid ja mitmeid. Nii et mul polnud peale keskkooli lõpetamist elukutse valikuga mitte ühtegi kõhklust. Ma teadsin, et ainuke valik saab olla tollane Tallinna Meditsiinikool ja ämmaemandus. Plaan B puudus täielikult. Nautisin õpingute iga tundi ja hetke täiega. Õe elukutse tuli minu ellu veidi hiljem kiirabi kaudu ja seda valikut pole ma ka kunagi kahetsenud,” meenutab Ivi.
Oma teadmiste jagamine on nii olulises valdkonnas asendamatu väärtusega. Sellepärast annab juba 2015. aastast õppejõuna töötav Ivi endast võimalikult palju. “Õppejõuna proovin ma olla selline õppejõud, keda ma ise tahaksin kuulata ja kellelt õppida. Usun siiralt, et õeks õppimine peab olema kutsumuse sunnil toimuv tegevus. Õpin õeks, sest mitte kuidagi teisiti ma lihtsalt ei saa. Tahan olla oma üliõpilastele sõber ja teejuht, mitte kuskil kõrgel ja kaugel olev autoriteet. Tahan olla õppejõud, kelle juurde saab tulla ja oma muret kurta. Ka neid muresid, mis ei ole minu õpetatavate ainetega seotud. Õppimine peab olema põnev, väljakutseid pakkuv ja vahest ka keeruline, sest ainult nii tuleb tulemus. Aga kõige olulisem on õpetada inimeseks olemist, mul on lemmiksoovitus, mida ma väsimatult korrutan: “Käitu patsiendi ja tema perega nii, nagu sa tahasid, et käitutaks sinu, sinu lapse või sinu emaga.” See soovitus töötab. Ma olen oma üliõpilaste üle uhke.”
Õdede päeval on ka Eestis eriline tähendus ja kuigi Ivi tähistab seda omaette, siis ei unusta ta ka kolleege. “Mina tähistan õdede päeva sellel aastal kodus, oma perega. Aga mõtetega olen ma koos oma haiglas ja kiirabis töötavate kolleegidega. Pidu peavad õed sellel aastal töiselt, ma olen selles üsna kindel. Aga küll tuleb ka pärispidude aeg.”
Lisaks kutsumusele on Ivi elus olulisel kohal ka rahu ja armastus. “Elus on kõige tähtsam endaga rahu teha. Leppida ja rõõmustada selle üle, et sa oled see, kes sa oled. Ainulaadne ja eriline. Ja loomulikult on elus kõigekõige tähtsam armastus. Armastus elu vastu, armastus enda vastu, armastus oma töö vastu, armastus kõige kallimate inimeste vastu.”
Just rahu pakuvad talle vabal ajal nauditavad hobid. “Õde peab olema käeliselt osav. Võibolla sellepärast naudin ma käsitööd, eriti kudumist. Loen hea meelega (ja mitte ainult erialast kirjandust). Rõõmu ja väljakutseid pakuvad (kass) Nööp ja (kutsikas) Volli.”