Meditsiiniuudised küsisid Tallinna ja Tartu Tervishoiu Kõrgkoolilt, kas sündimuse langus mõjutab ämmaemandate õppekohtade arvu ning kas vastuvõttu on plaanis vähendada.

Jagame Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli ämmaemanda õppekava juhi Katrin Kleini vastust.

Õppekohtade arv lähtub tööjõuvajadusest ja kvaliteedinõuetest

Ämmaemandate vastuvõtukohtade arv tugineb tööandjate vajadusele ja samuti näiteks OSKA (tööjõu- ja oskuste vajaduse seire- ja prognoosisüsteem) tervishoiu tööjõuvajaduse uuringutele. Õppekohtade planeerimise aluseks on ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/36/EÜ, mis sätestab ämmaemanda õppes läbitavale praktikale konkreetsed arvulised nõuded. Näiteks peab ämmaemanda õppekava lõpetaja õpingute jooksul vastu võtma vähemalt 40 sünnitust ning jälgima vähemalt 100 rasedat ja riskirasedat ning 100 sünnitusjärgset ema koos vastsündinuga jt. Hetkel ei ole sündimuskriis nende nõuete täitmist mõjutanud ja kõik lõpetajad on erialasel tööl kõrgkooli lõpetamise hetkeks.

Eestis õpitakse ämmaemandaks rakenduskõrgharidusõppes, mis kestab 4,5 aastat. Õppe pikk aeg on tingitud sellest, et juba aastakümneid omandavad kõik lõpetajad lisaks ämmaemanda kutsele ka õe pädevused ning saavad töötada ka õena. Seetõttu on tööjõuvajaduse hindamine tegelikult keeruline – paljud ämmaemandad töötavad õe ametikohal, kuigi rakendavad igapäevatöös ämmaemanda kompetentse.

Konkurss püsib kõrge

Vastuvõtukonkurss on viimastel aastatel (ja alati) püsinud stabiilselt kõrge:

2021/2022 – 16,5 kandidaati kohale

2022/2023 – 10

2023/2024 – 12,9

2024/2025 – 12,2

2025/2026 – 12,9

Kõik õppekohad on täitunud. Sellest tulenevalt võtab Tallinna Tervishoiu Kõrgkool 2026 aastal vastu 20 üliõpilast ämmaemanda põhiõppesse.

Ämmaemanda roll on laiem kui sünnituste vastuvõtmine

OSKA uuring rõhutab, et ämmaemandate tööjõuvajadust tuleb käsitleda inimese reproduktiivtervise kontekstis kogu elukaare vältel, mitte ainult sünnituste arvu kaudu. Ämmaemandad tegelevad ennetustöö, nõustamise, sõeluuringute, riskinõustamise ning jätku- ja järel hooldusega.

Lisaks, seoses sünnitajate vanuse tõusuga ning paremate diagnostika võimalustega, on kasvanud riskirasedate (nii krooniliste kui ka rasedusaegsete haigustega) arv, mis on märgatavalt suurendanud rasedate jälgimisele kuluvat töömahtu ning muutnud tegevused komplekssemaks. Kümne aasta perspektiivis prognoosib OSKA vajadust 275 uue spetsialisti järele, samas kui praegune koolituspakkumine kataks ligikaudu 190 lõpetajat. See tähendab, et aastaks 2033 võib tööjõuvajaduse ja koolituspakkumise vahe ulatuda umbes 85 spetsialistini miinusesse. Muret teeb ka parimas tööeas ämmaemandate tööjõuvoolavus, mille põhjused laskuvad töökorralduses ja pinevates töösuhetes.

Meie struktuurüksuse juht, erialalt ämmaemand, Silja Mets-Oja peatselt valmiva doktoritöö tulemused kinnitavad sama suunda. Sündide arvu vähenemist seostatakse sageli automaatselt küsimusega, kas ämmaemandate vajadus tervishoius väheneb. See eeldus tugineb arusaamale, et ämmaemanda töö keskendub eelkõige sünnituste vastuvõtmisele. Tegelikkuses on ämmaemandate roll palju laiem. Intervjuud naiste ning tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistidega näitavad, et ämmaemandate töö on tihedalt seotud raseduse jälgimise, sünnitusjärgse nõustamise ja perede toimetuleku toetamisega.

Eriti selgelt ilmneb see maapiirkondades, kus teenuste kättesaadavus on ebavõrdne. Sellistes oludes ei kao vajadus toe järele koos sünnituste arvu vähenemisega, vaid muutub pigem nähtavamaks. Praktikas aitavad ämmaemandad hoida järjepidevust, suunata naisi sobivate teenusteni ning teha koostööd sotsiaalvaldkonna spetsialistidega.

Seetõttu on eksitav hinnata ämmaemanda rolli üksnes sünnituste arvu või haiglavõrgu muutuste kaudu. Olulisem on vaadata, kuidas emadushooldus toimib naiste igapäevaelu tasandil ning millist rolli mängivad ämmaemandad olukordades, kus teenuste kättesaadavus on ebaühtlane ja süsteem ei paku alati sidusat tuge. Kuigi sündimus on langenud, peame tulevikku vaadates tagama järjepideva ja kättesaadava ämmaemandusabi.

Fookuses on ka vaimne tervis

Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel läbi viidud analüüs „Laste saamise ja kasvatamise toetamise analüüs 2025” toob selgelt esile, et vaimse tervise probleemid on üks oluline tegur, mis takistab laste saamist. Sündimuskriisi leevendamiseks vajab riik senisest paremat ligipääsu vaimse tervise abile, mis võimaldab kiiret reageerimist meeleolulanguse ja ärevuse korral ning sisaldab süsteemset sünnijärgset riskide hindamist ja tuge tervise, lapse hooldamise, paarisuhte ja vanemluse osas. Analüüs rõhutab, et lapseootel või last planeeriva inimese lähedaste teadlik toetus ning kergesti kättesaadavad madala intensiivsusega teenused aitavad ennetada ja leevendada vaimse tervise raskusi. Selles kontekstis on ämmaemand strateegiliselt võtmespetsialist, sest ta on naise ja pere jaoks sageli esimene ja järjepidevaim kontakt tervishoiusüsteemiga kogu raseduse, sünnituse ja sünnitusjärgse perioodi vältel.  

Seetõttu on hea meel informeerida, et Tallinna Tervishoiu Kõrgkool avab sügisest 2026 Terviseteaduse magistriõppes uue spetsialiseerumise – vaimse tervise ämmaemand viljakustervise valdkonnas. Selle eesmärk on tugevdada ennetustööd ning parandada naiste ja peredele suunatud teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti. Õigeaegne ja oskuslik abi aitab varakult märgata sünnitusjärgset depressiooni või stressihäireid ning vähendada riski, et negatiivsed kogemused mõjutavad perede otsuseid järgnevate laste saamisel.

Loe kogu Meditsiiniuudiste artiklit SIIT.