Mõte minna Erasmus+ programmi raames välismaale praktikale tekkis mul juba esimesel semestril, kui seda võimalust tutvustati. Teadsin kohe, et tahan minna ning Taani valik sündis suuresti sisetunde põhjal, miski justkui tõmbas sinna poole. Suuremat eeltööd ma ei teinud, kuid teadsin, et Taani tervishoiusüsteem on maailmas üsna ainulaadne, tasuta arstiabi on kättesaadav kõigile kodanikele, olenemata nende taustast või sotsiaalmajanduslikust seisust. Lisaks on süsteem tugevalt digitaliseeritud, mis oli minu jaoks uus ning huvitav kogemus.
Kogu ettevalmistav protsess Eestis oli väga meeldiv ja sujus ladusalt. Üsna pea oligi käes hetk, mil istusin lennukile ja asusin teele Kopenhaageni poole. Praktika kohaks sai Bispebjergi haigla endokrinoloogia osakond. Osakonna peamine fookus oli diabeetikute akuutne ravi, kuid lisaks oli seal ka neli kohta sõltuvusravi patsientidele. Enamasti viibisid osakonnas I ja II tüüpi diabeediga patsiendid, kellel esinesid erinevad akuutsed probleemid. Tegemist oli aktiivse ja pigem raskema profiiliga osakonnaga, kus käsitleti kompleksseid ravijuhte.
Enne praktika algust toimus kõikidele vahetusüliõpilastele tutvumisnädal, mille jooksul korraldas kool mitmesuguseid üritusi ja tunde ning tutvustas meile Kopenhaagenit. Olen selle kogemuse eest väga tänulik, kõik tegevused olid huvitavad ja silmaringi avardavad. Samuti oli võimalus õppida taani keelt ning saada põhjalikum ülevaade Taanis toimivast haridus- ja tervishoiusüsteemist. Eriti eredalt on mul meeles tund, kus õpetati suhtlemist ilma sõnadeta. Õpetajaks oli kurt-tumm õpetaja ning see kogemus oli äärmiselt õpetlik ja oluline. Tervishoius tuleb sageli ette olukordi, kus patsiendiga ei räägita sama keelt või ei ole tal tervisliku seisundi tõttu võimalik end verbaalselt väljendada, sellisel juhul on kehakeele lugemise oskus hindamatu väärtusega.
Osakonda jõudes tehti meile põhjalik tuur haiglas. Bispebjergi haigla kompleks on tõeliselt kaunis, ümbritsetud rohelusest, aedadest ja parkidest. Kõikide hoonete vahel on võimalik liigelda maa-aluste koridoride kaudu ning kogu logistika toimub seal. Mul oli kindel juhendaja, kuid töötasin sageli ka erinevate õdedega. Vastuvõtt osakonnas oli väga soe ja toetav.
Töökeel osakonnas oli taani keel. Kuigi paljud patsiendid oskasid inglise keelt, toimus kogu dokumentatsioon taani keeles. Praktika lõpuks oli minu arusaamine keelest juba üsna hea, kuigi rääkimine osutus keerulisemaks, kui olin algselt arvanud. Õe vastutada oli tavaliselt 3-4 patsienti ning tema ülesandeks oli korraldada kogu nende hooldus, alates hügieenist kuni ravimite manustamiseni. Kõik õed olid äärmiselt empaatilised, sõbralikud ja hoolivad ning lähenesid patsientidele holistiliselt. Töökorraldus oli hästi organiseeritud, personali oli piisavalt ning arstid ja õed suhtlesid pidevalt omavahel.
Õdede tööpäev kestis 8 tundi. Taanis on ka töönädala pikkus 37 tundi, mis toetab head töö- ja eraelu tasakaalu. Kogu praktika vältel tundsin end hoituna, probleemide korral sain alati pöörduda nii oma juhendaja kui ka praktika koordinaatori poole. Lisaks pakkus haigla mitmeid lisakoolitusi, mis olid väga harivad ja praktilised.
Lisaks professionaalsele kogemusele on oluline mainida ka Kopenhaagenit kui linna. See on suurepärane paik elamiseks, täis avatud, sõbralikke ja inspireerivaid inimesi. Leidsin sõpru kogu eluks nii Taanist kui ka mujalt maailmast. Jään igatsema oma haigla tiimi, patsiente ja kõiki neid inimesi, keda sellel teekonnal kohtasin. Kasvasin selle aja jooksul õena, üliõpilasena ja inimesena rohkem, kui oleksin osanud oodata.
Kui keegi küsib, kas on midagi, mida ma kahetsen, siis vaid seda, et ma ei teinud kogu oma kliinilist praktikat Taanis.
Kas ma läheksin uuesti? Kindlasti JAH, soovitan seda kõigile, kes sellist mõtet mõlgutavad.
Imeline kogemus kogu eluks!
Kristi Laursoo
