Esialgu oli hirm minemise ees meeletult suur. Kuna ma polnud varem üksi reisinud, siis kartsin väga ära eksida. Umbes kolm nädalat enne reisi polnud mul õrna aimugi, kuidas ma Billundi lennujaamast Fredericiasse saan. Kahe linna vahe oli umbes 52 km ja sel hetkel ei teadnud ma sealsetest ühistranspordi võimalustest midagi. Kui olin oma esimese majutuse Airbnb-s ära broneerinud, küsisin majutajalt abi, kuidas ühest linnast teise saada. Majutaja oli väga abivalmis ja andis mulle täpsed juhtnöörid.

Billundisse jõudes toimus kõik justkui automaatselt – ostsin bussisõiduks pileti, istusin bussi ja sõitsin Vejle linna. Sealt edasi sain rongiga Fredericiasse. Juhhei – olingi kohal!

Kuna ma ei saanud ühte majutust terveks Taanis viibimise ajaks, pidin endale mitu elamiskohta broneerima. Lõpuks elasin kolmes erinevas kohas. Esimene kodu oli üliarmas, väike, ühetoaline korter. Teine majutus oli samuti vahva – rentisin toa ühe perekonna juures. See perekond sai minu sealseks tugipunktiks. Nad usaldasid mind ja mina neid. Leppisime isegi kokku, et kui nad kunagi Eestisse reisivad, saavad nad minu juures elada – perele meeldis see mõte väga. Kolmas majutus oli tuba mingis “väikeses hotellis”. Seal pidin õnneks ööbima vaid kolm ööd, aga ütleme nii, et sain sealt hea elukooli. 😄

Minu praktikakohaks oli imearmas lasteaed Idrætsbørnehuset Olympiaden. Esimesel tööpäeval oli hirm suur – kuidas nad mind vastu võtavad ja kuidas ma küll lastega kontakti loon? Kõik mu hirmud kadusid, kui mentor Cirkeline mind säravate silmade ja sooja tervitusega vastu võttis.

Lastega sain kontakti teisel praktikanädalal. Kuna ma ei valda taani keelt, siis enamus ajast kasutasin ma lastega suheldes AAC-d (augmentatiivne ja alternatiivne kommunikatsioon) või käis suhtlus läbi mu mentori.  Minu tööpäevad olid 8.00–14.00, peale tööd sain käia seiklemas.

Praktikal õppisin andma lastele rohkem vabadust. Kui meil Eestis on veel sees vanad kasvatuse mustrid, siis Taanis on teistsugune lähenemine. Seal lasti lastel katsetada oma võimekuse piire, neile anti aega ja ruumi, et väljendada oma halbu emotsioone. Nad kogesid ka neid valusaid õppetunde, mille eest meie siin sageli lapsi kaitseme. See oli ülimalt hariv ja mõtlemapanev kogemus.

Kui sa tunned, et tahaksid minna, aga kõhkluseuss närib, siis võid mulle julgelt kirjutada – aitan sul leida enesekindlust, et see kogemus läbi teha.

Ma ütlen ausalt – ma ei ole enam see inimene, kes ma olin enne Taani minekut. See kogemus kasvatas mind ka inimesena.

Helina Vatsfeldt