Merilin Kuhi: ma ei tea ikka veel, mida tegelikult suureks saades teha tahan
Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppejõud Merilin Kuhi on inimene, kelle hallata on kõik kõrgkooli kaudu vabatahtlikke otsivad asutused ja end vabatahtlikuks registreerinud õppurid. See hõlmab endast tohutuid andmemasse ja aktiivset teavitustööd, et süsteem toimiks ja uusi vabatahtlikke üha peale tuleks. Eneseirooniana tõdeb Merilin, et ei ole ise veel kordagi vabatahtlikuna abis käinud. Seda uskumatum tundub kogu teekond praegusesse hetke ka talle endale.
Keskkoolis kunstiklassi lõpetanud Merilin asus Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õendust õppima alles peale seda, kui Maaülikool ja inseneri eriala pooleli jäi. “Ma tahtsin tegelikult alates gümnaasiumist õppida mingit kas tervise või keskkonnaga seotud teemat.”
Peale kooli töötas Merilin kardiointensiivravi osakonnas abiõena ning liikus siis edasi pereõe ametisse, kus töötas kokku kolm aastat. “See oli selline aeg, kus ma tundsin, et ma juba tean sellest teemast peaaegu kõike, seega mul hakkas natuke igav. Leidsin, et see ei ole päris see, mida ma elu lõpuni teha tahan.”
Vahelduse tõi Merilin oma ellu hoopis uue suunaga, Tallinna Ülikooli kommunikatsiooni magistri õppekavale õppima asumisega. “Selliseid erialasid oli vähe, kuhu teise valdkonna põhjaga õppima sai minna. Kommunikatsioon tundus selline loovam eriala, mis mulle rohkem sobib. Õppisin töö ja tervise kommunikatsiooni suunal.” Merilin tunnistab, et kuigi õpingud talle väga meeldisid, siis praktikal olles sai ta aru, et ei tahaks sellel erialal iga päev töötada.
Kõigest olenemata kandideeris ta 2019. aastal Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli turundus- ja kommunikatsioonispetsialisti ametikohale, kuid lõplikult valituks osutus siiski teine kandidaat. Juhuslikult ei juhtu siin elus aga siiski midagi, sest parasjagu otsis kõrgkool ka õppejõudu ning nii sai Merilinist endalegi ootamatult 2019. aasta augustis hoopis Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õenduse õppetooli õppejõud. “Alguses tundus mulle küll imelik, et kuidas mina õppejõud saan olla. Ma ei tea sellest ju midagi ja kõik tundus nii keeruline! Lõpuks aga mõtlesin, et mis seal siis ikka, proovin ära. Kui ma nüüd tagantjärele analüüsin, siis kuigi ma ei uskunud kunagi, et minust võiks saada õppejõud, siis tegelikult tundub, et mulle meeldib olla õppejõud.”
Varsti pärast seda haaras maailma oma karmi haardesse koroonaviirus, mistõttu jäi tervishoius abikätest puudu. Peagi asusid ka Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli õppurid oma nõu ja jõuga kriisipunktidele abi pakkuma ja kujunes välja vabatahtlike süsteem. Tänaseks on Merilin abivajavaid asutusi ja vabatahtlikke omavahel kokku viinud juba varsti terve aasta. Ise ta aga kordagi vabatahtlikuna abis pole käinud. Kuigi kaks korda on ta ka enda nime kirja pannud, siis viimasel minutil mõtles ikkagi ümber. “Ma ei ole kunagi väga suur aktivist olnud,” pöörab ta häbelikult pea kõrvale. “Aga kindlasti on selliseid aktiivseid inimesi vaja ja on väga tore, kui inimesed teevad. Ma tõesti imetlen neid ja usun, et nad saavad vast ise samuti sellest tegevusest innustust.” Kahtlemata ei ole välistatud võimalus, et jõuab kätte ka see hetk, kus Merilin tunneb, et nüüd on vaja minna!
Loomingulise hingega Merilin tunnistab, et ei tea veel tänasenigi, kas soovib elu lõpuni õppejõuna või üldse õendusesse tööle jääda. “Ma ei tea ikka veel mitte midagi sellest, mida ma suureks saades tegelikult teha tahan,” turtsatab Merilin ennast kirjeldades naerma. “Ütleme nii, et mulle meeldib looming, mis oligi põhjus, miks ma inseneriks ei sobinud.” Loominguliseks alaks peab Merilin ka õendust. “Kõik see, mis me oma töös teeme, toimub käigupealt ja reageerima peab kiiresti! Meil on küll väga palju tegevusi, mida me peame nii tegema, nagu juhend ette ütleb, aga sellest olenemata on kõik patsiendid ja olukorrad nii erinevad. See, kuidas me käitume nendes situatsioonides, on seotud vaid ühe konkreetse juhtumiga. Me peame olukorda vastavalt patsiendile mugandama ja kasutama suhtlemisel loomingulisust.”
Kuigi lähima viie aasta jooksul Merilin õendusest lahkuda ei plaani, siis ei oska ta aimatagi, kus ta viie aasta pärast on. “Kui teised teevad oma viisaastaku plaane, siis neid ei ole ma kunagi osanud teha! Ma ei mõtle sageli isegi aastat ette ja kui tekib mingi võimalus - haaran sellest kinni! Kui tunnen, et see on õige tegevus - siis ma teen seda!”